Kas unistuste töö või unistuste staatus?

Viimasel ajal olen mõelnud selle küllaltki jabura fakti peale, et tänapäeva maailmas, ühiskonnas, kus me elame kehtib tööst endast praktiliselt lahus olev töö prestiiž. Selles mõttes, et kui tuua suvaline näide siis näiteks kooliõpetaja saab vähem palka kui lihtne ehitaja, kui arvestada välismaal töötavaid ehitajaid siis saab ehitaja mitmekordselt suuremat palka kui meil õpetaja. Ent sellegipoolest on õpetaja amet see, mis paneb austusest ja imetlusest kooris täishäälikuid hääldama. Ja selles ei ole mitte midagi ka halba, õpetaja amet on üllas ja austustväärt, ja ehitaja oma? Ei ei, eeldame parem, et kõik kes ehitusel töötavad on harimatud jõmmid, lihtsalt kuna tegemist on füüsilise tööga. See oli muidugi sarkasm.

Ja just selle peale ma olengi mõelnud. Sest fakt on, et tänapäeval valides elukutse valid sa automaatselt ka ühiskondliku staatuse mis sellega kaasneb. See kas sa oled tainas kes lohistas oma ülikooli kuidagi läbi ja nüüd mängib klassi ees Julius Caesari taob rusikaga vastu rinda ja korrutab, et tema on õpetaja, sest diplom on taskus kuigi teadmisi napib, või see kas oled hoolega õppinud oma eriala, ühiskondlikult viisakas ja aktiivne kodanik, see on irrelevantne, sest Inimene opereerib ju stereotüüpide järgi, lihtsustades ja kiirelt kastidesse määratledes. Kuigi need kaks on äärmuslikku näidet siis siiski, kui helilooja ütleb:

“Mida mina, kui lihtne helilooja, tean sellest..”

siis saalitäis inimesi köhatab sõbralikult naeru, kuid kui sama lause ütleb oskustööline, olgu ta nii hea või oskamatu oma töös või üldises ühiskondlikus teadmises väljaspool seda, kerkib ikkagi küsimus:

“Oot! Kes selle tüübi, siia sisse lasi?”

Siinkohal sooviksin täpsustada, et mul ei ole mingit salajast iha ehitajaks saada, selle tarbeks on mul lähisugulastest paar prototüüpi võtta ja vaadata — ei aitäh. Küll aga, pürgida kõrghariduse poole nagu kärbes lambipirni poole, korduvalt eemale põrgates ja lõpuks ennast täiesti uimaseks lüües, lihtsalt sellepärast, et see asi kätte saada ja siis tunda ennast kuidagi targema või parema, ühiskondlikult kõrgemas staatuses, tundub ka natuke nagu tühikargamine. Veelgi enam, avastada ennast üks hetk diplomiga mis tõendab teadmiste olemasolu, millele keegi tööturul rakendust ei otsi.. Kaasas vaid võlg õppemaksust..

Need veidrad kommentaarid

Ma olen olnud kaks korda oma elus sellises olukorras, kus mingi tüüp ütleb midagi halba tüdruku kohta kellega ma olen. See on nii veider tunne. Need ei ole otseselt solvangud minu vastu, ega ka otseselt öeldud tüdrukule näkku, aga samas piisavalt kõvasti, et me mõlemad ikka kuuleks. Esimene kord oli selline lambine olukord kus ma olin väga väga purjus ühel peol ja tekkis läheduse soov, ning kuna seal oli üks tüdruk keda ma teadsin, isegi mitte otseselt tuttav kellega muidu räägin ka, aga ta oli seal, ja sai veidi musitatud. Ma ei taha midagi pahasti öelda, aga noh kainespeaga ma vabatahtlikult nii lähedalt temaga kokku ei puutuks. Mitte et tal midagi viga oleks.. Aga maitse asi. Ja sõber ütles midagi mis oli suht tühine kommentaar, lihtsalt väljendamaks oma mitte-heakskiitu.

Teine kord kui mingi tüüp kommenteeris tüdruku välimust kellega ma olin, oli see nii jaburalt jõmmilik, et see pakub mulle ikka aegajalt mõtteainet. Ma magasin selle tüdrukuga veel hommikul, kui mingid kari väga madala intelligentsitasemega jõmme saabusid ühele peole mis oli juba ammu laiali jooksnud ja õues tõusis juba päike.. Ma ei tea miks nad sinna tulid või kas neid keegi üldse kutsus, aga nad olid korraks seal ja järgmine hetk olid juba läinud. Hetk enne ära minemist tegi üks neist toaukse lahti kus ma selle tüdrukuga kaisutades magasin ja ütles suht valjuhäälselt tüdruku kohta, kelle näost nägi ta maksimum 1/3 sest ülejäänud 2/3 varjas ta juuksed ja padi:

“Ögghh! Ma paneks enne kaks korda ropsi kui sellise krõhva kõrvale magama läheks.”

I mean..

“Ma paneks..”

Well then.. aga palun? :D Kes sind keelab.. Ja see pani mind nagu väga veidrasse olukorda, sest keegi ei solvanud mind, ja see tüdruk magas, ta võis üle ärgata aga ta ei ilmutanud mitte mingit märki sellest et oleks kuulnud.. Ja samas mind ju ei solvatud, ta vist ei kuulnud.. Ja see ei olnud otseselt ka solvang, see oli mingi suvalise kiilaga ossijunni arvamusavaldus. Okei. Ma ei kipuks enne teiste inimeste välimust arvustama kui peeglisse vaadates näeks mu pea välja nagu bulldogi munandi.. Ja see on minu arvamus.. So what..? :D

sahtli_nupp_ylevalt

Avastasin sahtli konstrueerimise mõnusi. #1

Fotod tegin päikesevalguses, seepärast ongi värvid soojad ja iga pildi peal erinevad.

Tühja bussi astudes

Kui astud tühja bussi kus on ainult üks inimene, ja selleks on kena naine, siis muidugi sa istud ta lähedusse. Ette või taha, aga kartes hülgamist ja sellest tulevat piinlikust, kõrvale istuma ei hakka. Ilmselgelt kuna ta on ilus naine, siis sul ei saa olla tema arvamusest ükskõik, samal põhjusel, et sa ei istu ka ülikaugele temast. Täpselt parajalt kaugele, et kui ta peaks juhuslikult avaldama soovi sinuga järglasi teha, oleks sa kommunikatsiooni raadiuses. Või kui juhtuks avarii, saaksid sina kui mees, teda kui naist, justkui ürgsel ajal, kaitsta, mille vastutasuks sooviks ta ehk jällegi suurest rõõmust ja tänulikusest sugu jätkata, kasvõi kuni kiirabi tulekuni. Avage kaussi kaks muna ja lööge lahti. See on ikka kuradi naljakas, kuidas asjad kaotavad oma süütuse või siis sihituse, kui me neile mingigi motiivi anname. Et nad suure suuga saaks sugu jätkata. Et mõista meid ümbritsevat paremini. Lahti.

Teinepäev mõtlesin ühele moodusele kuidas ühistranspordiga sõitmist annab muuta tunduvalt nauditavamaks. Genereerus järgnev nn “idee visand”:

Kui on ammu teada vana tõde, et auto roolis oled sina ainus tark ja kõik ülejäänud on kari idioote, siis on üks viis ühistranspordis mõelda, et kui mõni atraktiivne inimene su lähedale astub, et ta tahab meeletult sinuga ühendust luua. Ja ma ei mõtle siin mingit Benny Hilliliku ilalögast voolavat lõuga mis väriseb koos pöörlevate seasilmadega, vaid lihtsalt mõtet. Seda mõtet saab laiendada erinevateks kujutluslikeks tsenaariumiteks ja mida värvikamaks ja abusrdsemaks lähed, seda naljakam on. Kõik need sinu kujutletavad dialoogid/monoloogid, üks mu lemmikuid on nähes mõnda väljaspool-siit-ilmast-saabunud kaunitari mõelda kuidas ta tuleb mind ropult sõimama ja karjuma mu peale, et miks ma tema sees juba ei ole. I mean, seda võib olla raske ette kujutada kui ei ole praktiseerinud, aga kui oled korra juba proovinud võhivõõrastele monolooge ja sõnu suhu panna oma peas, avad potensiaalse ultrafunnyfanny ukse.”

Elu nüüd ja veidi aega tagasi.

Mõtlesin täna, et kui ma olin 14 ja paar aastat peale, meeldis mulle meeletult photoshopis katsetada, luua disaine mis selle aja kohta kõige hullemad ei olnudki, oleme ausad “head” ka ei olnud, kuid tänu nendele katsetustele sain photoshopi suht intiimselt selgeks. Siis tegin ka oma esimese tasulise veebilehe, miskile ehitajale. Mäletan, et küsisin selle eest 500 krooni ja see mees ei olnud üldse niiväga aldis raha oma käest lahti laskma, kui nägi et ma mingi lõngusest pubekas olin. Aga see oli vaid hetkeks. Toonane klient seadis suht ranged piirangud kujunduse osas, mis muutis minu elu suhteliselt keeruliseks, sest mu ilumeel oli pehmelt öeldes veel kujunemas, I mean, mul oli siis lemmik värv, mida ma tahtsin kasutada igal pool ja koguaeg. Mõistagi see vahetus iga poole aasta tagant, nagu iga asi sellises vanuses. Igatahes, esimene tasustatud veebidisaini töö sai tehtud vanuses neliteist.

Nüüd nii mitu aastat hiljem, et peaaegu peaks hakkama kalkulaatorit haarama, on olukord vastupidi ja mingis mõttes sama. Vastupidi on see, et kui enne oli mul tuline soov ja sisemine põlemine, et kui vaid saaks selle sisemise energia kuidagi välisesse maailma rakendada, siis nüüd pakub see huvi vaid kuni isu täis saab, ja siis on jälle tükk aega kopp ees.

Täna ma leidsin facebooki uudiste seinalt lingi artiklini: Tanki disainerid lõid oma firma ja sealse artikli lõpust jäi silma lause:  “ja siiani freelancerina töötanud Mihkel Ronk” veidi ta nime guugeldades jõudsin ta portfooliosaidile: koosolek.ee ning seda uurides, tekkis minus veidralt kaksipidine tunne: kadedus ja apaatsus. Mulle meeldivad ta meisterdused, isegi need mis väga ei meeldi, sest nende puhul on tajutav mingi teatud tase, harjutatus, vastava teemalise hariduse põhitõed kumavad ka kõige hullemast käkist läbi ja muudavad selle “heaks”.

Ja teisest küljest jätab see mind täiesti külmaks. Tubli ja head teed! Jääb vaid tugev kahtlus ja sisemine küsimus: aga äkki on asi hoopis selles, et mul ei ole omandatud akadeemilisi teadmisi disaini valdkonnas. Mis paneb mind olukorda:

Kumar: No. I’m gonna be honest with you. The only reason I’m applying is so my dad will keep paying for my apartment. I really don’t have a desire to go to med school.
Dr. Willoughby: But you have perfect MCAT scores!
Kumar: Yeeeah, just cause you’re hung like a moose doesn’t mean you gotta do porn.

— Harold & Kumar Go to White Castle

Mitte, et ma tahaks öelda, et mul on mingi meeletu potensiaal nüüd, vaid et veebidisain tuleb mul lihtsamini kui paljud teised asjad, ning küsimus jääbki: kas peaksin siis nüüd jätma kõrvale faktori, et see ei paku mulle enam huvi, ja ikkagi püüdma seda õppima minna?

Naist looma vastu vahetada on ju labane, või siiski?

Ma olen kasvanud ümbritsetuna vene naistest. Mitte kõigil, aga üldiselt tundub see ikka alati seal sees olemas olema. Mis? Nimelt see, et koos miski stseeni kerkimisega hakkab ka vene naise püsti tõusmine ja kätega oma mõtte seletamine. Kindlasti on see üks neist asjadest, mis ei tunne etnilisi piire, aga rahulik eesti mees, kellel on aru peas, tundub nii madala eneseväljendusviisi poole pöörduma alles siis kui on kätte jõudnud kriitiline piir.

Tundub, et vene naised näevad primitiivsust rohkem mehisuse näitajana kui eesti naised.
Üldistamine on muidugi pudi, teadagi.. Aga mulle on selline mulje väga tugevalt jäänud isiklikust kogemusest.
Millegipärast on jäänud mulje, et eesti naine kipub vähem pettuma oma mehes, kui tema naise või enese ego kaitseks kümnele endast suuremale kiilakale kohe laksust kallale ei karata.

Või noh üldse kui teema jõuab selleni, et naine tahab, et tema mees astuks vägivaldsesse konflikti lihtsalt sellepärast, et keegi ütles midagi, samal ajal teades, et inimolend on nii õrn, et kogemata valesse kohta saadud löök võibki jääda ta elu viimaseks, annab asjale hoopis teise perspektiivi ja tekitab soovi üles otsida selle araabia liivaneegeri kes kaamlit või muud looma, kes ellujäämisse veidi targemini suhtus, pakkus vahetuseks su vituga humanoidi eest.

See ebaküps äärelinna või kesklinna kõrkus.

Olin hiljuti seltskonnas, kus kuulsin esimest korda väga selgelt väljendatuna:

“A, kas ta elab ikka oma emaga? Hah!”

Lause oli pikem aga see ei olegi tähtis, sest sõnum oli ühedimensiooniline ja selge. I mean, kui see lause tuleks keskealiselt edukalt ärimehelt, kellel on teenitud piisav hulk kapitali, et kindlustada oma elu ka näiteks järgnevaks aastaks, kui ta peaks mingil põhjusel töö kaotama vms, inimese kellel on maist ja vaimset vara (kinnisvara haridust ja haritust) siis ei oleks mul mitte kui midagi öelda. Absoluutselt, müts maha. Aga kui mingi tõusik, kelle hetke elu mõte seisneb tööl käimises, et tulla napilt ots-otsaga kokku, et ära maksta kõigi nende asjade eest pankadele, mille omamise üle ta nii fucking uhke on, samas kui ainus asi mida ta päriselt omab on püksipaar ja seegi on mingi krediitkaardiga võlgu ostetud, siis tõepoolest ajas mind ka naerma, kui ühe meie kunagise koolivenna üle naermine hakkas. Tema naeris vana koolivenna üle, mina naersin tema etturliku mõttevõime üle.

Ma olen viimase aasta-poole jooksul rohkem mõelnud prioriteetidele, asjade tähtsusele. Arvatavasti tänu faktile, et mu naabrimees ehitab maja. Võinoh, maja on põhimõtteliselt püsti ja katus peal. Katus on ajutine ja seinad on hetkel vaid Aeroc plokkidest, kuid see on juba maja. Mõne primitiivse koopainimese jaoks kelle kujutlusvõime on sama toitev kui tic-tac, ilmselt ei ole see veel maja, sest värv ei ole kuivanud and what not, aga põhimõtteliselt on see maja. Uks on ees, aknad on ka ees, sees käib soojustamine etc.

Mees tõusis üks päev üles, tegi joonise, lasi kuskil ametis selle heaks kiita, ja hakkas ehitama. Seejärel võttis ühe nn kivi teise järel ja vahele segu pannes, laudus üksteise otsa, katus peale ja maja valmis. See on lahe ja ma ei püüagi väita, et see oleks midagi tähtsusetut, aga samas jällegi, see on lihtsalt üksteise otsa laotud kivid mis varjatud pealtpoolt katusega, pakub sulle võimalust ellu jääda, ei midagi rohkemat, ei midagi vähemat. Kui sa oled need materjalid võlgu ostnud, ja ükshetk mis iganes põhjusel maksta enam ei suuda, oled sa sama paljas kui neegripoiss Somaalias. Ainult, et selle erinevusega, et meie kõrgete puude otsas on pirnid mida süüa ei sünni. Rääkimata juhust, kus sa võid veel kõrvuni võlgadeski, mida sa maksta ei suuda, olla.

Lühidalt kokku võttes, siis ma tahtsin lihtsalt väljendada oma ahastust, mida tekitavad need tõusikud, kelle ego on üles ehitatud laenatud varale, kes peavad tähtsamaks seda, et on pidanud kooli pooleli jätma, et kuskil baaris töötada, et maksta oma eluruumi eest, mis lõpptulemusena täidab ainult funktsiooni: magala, kuhu tulla peale reedeõhtust joomist, sest kogu elu on lihtsalt nii rusuv, et tuleb iga nädalalõpp juua mürgituse piirini, sest kodus ei oota mitte miski rõõmustav. Ning siis toodavad sellist möla nagu:

elu — masendav.
kunst — igav
looming/loomine — mingite kunstnike teema, arvatavasti suht pehme pede värk nagunii, nagu ka kõik muu mis ei ole seotud ressursside hankimisega.

Lõpetades kuskil baaris purjuspäi kurtes “Kui mõttetu ja raske, see elu ikka on.” Oot wait what? Hetk tagasi olid sa maailma kuningas kuna elasid

OMA

korteris.

Esialgsele steitmendile mõeldes meenuvad ühe minupoolt väga austatud eesti haritlase: Marju Lauristini sõnad:

“Kui on inimene ise piiratud ja mittevaba siis ta kindlasti tahab ka teist ahistada, sest kas no keegi, kes ei ole vaba, kannataks enda kõrval vaba inimest?”

Ja Jaan Tätte seeniori jutt:

“Mina tean kes mina olen, ma tean kes tema on, ja ma tean kes mina olen.”

Mu jutu eesmärk ei ole kedagi solvata, vaid juhtida tähelepanu sellele, et see kui sul on mingi asi mille üle sa oled uhke ja mida pead väärtuseks, siis tasuks võibolla püüda oma egol mitte lasta paisuda nõnda suureks, et ustest enam sisse ja välja ei mahu ilma pead ära löömata. Eelkõige sellepärast, et mitte kõik inimesed ei pruugi neist asjust mis sulle tunduvad elementaarselt esmajärgulise tähtsusega olema, võib mõnes teises inimeses vaat et lausa naeru esile kutsuda. Aga noh, nagu tark mees on juba kord öelnud, et elu suur iroonia on selles, et targematel peadel on liiga piinlik, et seda välja öelda ja rumalamad muud ei teegi kui aina mölisevad.

Ja lõpetuseks:

Avastasin elu mõtte

Kuidas tulla toime iseenese olematu väärtuse ja tühjusega – mittekeegi olemisega. Ning samas siiski, seda teades ja mõistes, mitte loobuda ja vajuda nurgas kössi, vaid tegutseda produktiivselt ja eesmärgipäraselt edasi. Olengi leidnud, et sellele küsimusele vastamine ongi olu mõte. Sellele pole ilmselt ühest vastust, ja vaevalt et isegi kui oleks, kehtiks see vastus inimloomuse ajutisusele nagunii. Nii et elu mõtet ei defineeriks ma niiväga sellele küsimusele vastamisega, vaid pigem vastuste ja põhjuste leidmisena.

Hiljuti lugesin mingit naeruväärset lauset valgustusaja filosoofidelt:

“Kõik inimesed on looduse ees võrdsed, seega peame andma kõigile võrdsed võimalused enese arendamiseks”

Olgu selle võrdsusega kuidas on, aga laused mis algavad “me peame..” on praktiliselt sama suure kaaluga kui “ma tahan..” Kui ma midagi oma lühikese elu jooksul selgeks olen saanud, siis on see päris kindlasti see, et maailm nimega Maa ei opereeri inimeste tahtele alludes, vaid nende tegudele, mis sooritatakse ajendatuna tahtest. See ei ole isegi mitte osaliselt kattuv, tahe on nagu auto, tegu on ratta kumm mis veereb maailmal, kui auto vastu maad käib on midagi väga katki ja nii see asi sõita ei saa, teod on ainus viis tahte realiseerimiseks. Kui sa arvad teisiti, siis palju edu muinasjutu maal elamiseks ja üsna suur žanss on, et sa jäädki oma augus asju tahtma.

fotol: Abigail Halliday võrratu keha.

See hetk kus vanus läheb küpsusega segamini

Tead seda olukorda kus oled koos endast noorema inimesega, musitad või teed midagi muud intiimset, ja ühtäkki avastad ennast hetkes, kus teie rollid on vahetunud ja hoopis sina oled noorem. Mul oli hiljuti selline kogemus. Jälle. Õnneks alles teist korda elus, aga see on iga kord sama ootamatu kui kõrvakiil mõnelt psühhopaatiliselt naiselt kelle ründetrajektoorile sa ette oled jäänud. Jep nagu ikka juhtub eksole. Haha. Anyway, rääkisin paari sõbraga, et võiks piljardit mängima minna. Pöörake tähelepanu, et need sõbrad olid 3 meesoost vana klassivenda. Me polnud ammu üksteist näinud ja tegime plaani: teeme natuke piljardit ja edasi lähme vaatame mingit filmi kinos. Filmi osas kokku ei leppinud, üks oli näinud juba ühte ja teine teist, nii et mõtlesime, et kui aeg kätte jõuab siis otsustame.

Piljard.

“Fuckin el. Mul tekib õlle isu..”

natukese aja pärast:

“Ah Fuckin el! God! Mul on selline tumeda õlle isu.. Mm.. mingi Dublin või Tõmmu Hiid läheks praegu ilusi keelele..”
- “Mm.. jeh.. Mingi Dubliner sobiks küll tegelt..”

Pow. 4 Ringi 3=4 oli ära joodud, rääkisin sõpradele natuke Jim Jeffries’i standup komöödiast – nad ei olnud kuulnudki sellest. Üks sõber oli, see kes mu blogi ikka juhtub tihedamini külastama. Level-up temale. Anyway, haarasin telefoni, et suurendada seltskonda, kuna paras peo tuju oli sisse tulnud juba. See on nagu see muinasjutt, millest tegelikult lumivalgeke ja seitse bukakekest jutustab. See on tegelt keskaegne eelversioon kurikuulsast filmižanrist: Bangbus, kus mingi väike pahaaimamatu lits koperdab kokalaksu all kuhugi läbule sisse ja kui seitse väikest pedekat kuskilt urust välja roomavad ja näevad, et nende kõigi voodid on ära hooratud ja sööginõud on peldikupotti visatud, ning siis sõidavad kõik sellele väikesele lirvale sisse, kuni too viimaks läbipaistvas kirstus lõpetab. Je, ja siis me räägime oma lastele, et oli kord üks kuri tädi kes tahtis kurja mingile armsale ohutule tüdrukule, kes ei olnud mitte milleski süüdi ja siis jäi mingi “õun” talle kurku kinni, kui me kõik tegelikult teame, et tomatid on nr 1 lämbumiste põhjustajad maailmas. See on klassikaline kaelalõhestav lugu, mis algab linnupoegade giljotineerimisest väikeste prantsuse linnalaste poolt, ning muutub ajapikku südantlõhestavaks eepiliseks romaaniks kus kaks meest leiavad üksteist linnuvaatlemise käigus god ma ikka ei talu Steve Martinit, talle on sõna “cunt” otsaette tatoveeritud.

Anyway, kuhu ma jäingi. Ahjaa, vaatasin oma telefoniraamatut mis oli kohutavalt kokku kuivanud inimestest kellele tahaks helistada, ja enne kui olingi midagi märganud olingi ühe ilusa tüdruku jalgevahel. Ei tegelt me kõndisime, läksime taksole, jõudsime peole, tutvusime ja nii edasi.. Aga jah. Keda see ikka huvitab eksole.

See tüdruk oli kirest meeldivalt pakatav, tasakaalukas ning väga küps prink sink. Tomat ja salatileht on ka muidu väga head võileival, mulle tegelt meeldib kui väike viil punast sibulat ka lõigata peale.. Hmm!-mm. A je.

Sai lühidalt ja konkreetselt räägitud minu tema sees olemise võimalusest. Kuid ma keeldusin koheselt. See oli siiamaani mu elu lihtsaim keeldumine seksist. Ja ma ei mõtle mitte kui midagi negatiivset seoses selle tüdrukuga, ta oli kena ja osav ja kõik klappis, aga kondoomi polnud, ja mul ei ole tõesti vähimatki soovi veel isaks saada, nii et see käis kergemini kui täiskõhule pakutaks veel ühte ampsu lihtsalt oivalisest koogitükist.

“Ei.”

Ja asi ants. See tüdruk ei teinud sellest numbrit ja amelemine jätkus. Jätkus mingi hetkeni kui asi oli juba läinud kaugemale kui üks turvaline amelemine minna saab, ning ta pidurdas mind verbaalselt. Laususin sellise hääletooniga nagu oleks teatris austusväärse härrasmehe kingale astunud, või peaga primadonna tissidesse põrutanud:

“Sul on õigus.”

Ja praktiliselt hüppasin sünnipäevakoogi hingeelu kohta uurima. Asi sujus hästi. Ja kook oli võrratu. Järgmine hetk oli üleüldine magamaminemise aeg. Siis selgus, et see tüdruk soovis lihtsalt, vaikust ja rahu oma orgasmide kõla taustaks. Plus: toal ei olnud ka lukku. Kuid selleks hetkeks olin ma juba parajalt purjus ja lihtsalt väsinud, comeon. Ning kui teema sai uuesti tõstatatud, tuli minu seest mulle endalegi üllatuseks lause:

“Am. Mitte et ma ei tahaks.. Aga ma arvan, et praegu pole selleks õige aeg ega koht.”

Hahahahahhaha! Omg lihtsalt! :D Ma ei tea, ilus tüdruk kelle kohta tean vaid ta esinime, ning suudlemise oskust, on ilma pikema poleemikata nõus ja valmis minuga oma võrratut prinki keha mis juba eelneva ameluse käigus sai välja selgitatud sobis imehästi minuga, kui kaks pusletükki kaheosalisest komplekist. Ma selleasemel, et öelda, et ma tegelikult olen lihtsalt liiga väsinud ja ei taha riskida ilma kondoomita seksiga, laon lagedale sellise lause.. Haha My god! Ja ta ei muutnud seda probleemiks, vaid oli korraks üllatunud ning nõustus siis lihtsalt magamisega.

Fucken el. See oli täpselt see hetk, mis möödus kiiremalt kui jõudsid sellele mõelda, ja kui mõtlema hakkasid, oli täpselt selline tunne nagu sina oled see alaealine ja tema on sinust paar aastat vanem. Rollid, suguhormoonide tasakaal, vahetunud. Hommikul kulmineerus kogu see frustratsioon, et minu valduses oli muuta üks kaunis eesti neiu orgastiliseks krambiks. Kui mul oleks vaid 0.00midagimillimeetrit1 lateksit kaasa olnud kui kunagiste klassivendadega piljardit läksin mängima.

Viimane kord seda viga teha. Hahhaha! Nädalaega hiljem olin sarnases olukorras, kus neiu pakkus võimalust ta vannituppa minna ja seal proovid üksteisel ajud välja keppida, et mitte segada ta sugulast kes temaga samas toas pidi magama, kuid siis unustasin ära, et samal päeval paar tundi varem läksin sexšopi ja ostsin sealt 3 kondoomi mis mul siis pintsaku taskus ilusti olid. Hhahahaha! Hahaha! Ha. Hahah Liiga hull. Liiga hull.

Btw offtopic, aga ma ei saa aru kas inimesed on pimedad või mis, aga küljepealt ei ole naise pepu isegi mitte võrreldav, sellega mis ta on pepukannikate ekstreemumkohast kuni pihani, mäe laskumine määrab mäe headuse, mitte tipu suhe merepinnaga. What the fuck people! What the duck!

Naah! Tegelt kõik on korras, lihtsalt üks asi mille üle naerda :D Hahaha

Kuivus kuivatab kuivalt kuiva

See postitus võib kujuneda väga ajutiseks, kuid hetkel on see vajalik, nii et saab siin kirjutatud ja avaldatud.

Nimelt, jällegi kord olen ma jõudnud sellesse punkti, kuhu inimesed jõuavad, kes lükkavad kohustusi aina edasi ja edasi kuni mattuvad nende alla. Nagu da Vinci ja teised lennukad loomeinimesed, ainult selle erandiga, et ma ei ole mitte midagi genereerinud. Mõtteid on olnud, maaliideid on olnud, isegi ühe tuubi, oma esimese tuubi, akrüülvärvi ostsin Aprilli alguses, aga veel siiamaani pole pintslit kätte võtnud, ega ühtegi sketšigi kriitseldanud. See on see olukord kus on nii palju asju mida on vaja teha, aga nende tegemine ei paku mitte mingit huvi, kuid see ei muuda natukenegi neid tegemata asju tehtuteks, nii et kuhjub mingi kuhi asju, mida on vaja teha, kuni ei jaksa enam ja joome tumedat õlut. Okei? Go. Dublin, Tõmmu Hiid, ja isegi Saku Tume võib mängu minna. Tõsiselt.

See on elus aidanud ennegi. Oled kohustustekoorma all nagu kilpkonn kellele surub peale türasaurus Rex koos oma sakslasest mendiga, ja ei jaksa enam edasi liikuda, siis jood ennast korralikult täis, ja eemaldud oma kehast ning vaatad ennast kõrvalt korraks, mõistad olukorra tõsidust ning alustad uuesti uue hooga.

A muide, kui see sihitu möla kõrvale jätta, siis võtke ühendust vms. Ühendame joomise.

pilt on muide ühest külalisteraamatust, ühes kunstigaleriis kui oli näitus mis koosnes metallämbritest mille põhjad olid ära lõigatud ja alla pandud ekraanid, kus jooksid videod voolavast veest.

Tolerantsi küpsemine

See hommik, kus dužži all ei saa päris täpselt aru, kas šampoon on su juustest välja voolanud või mitte, ja kindluse mõttes loputad veel korra. Tunned kus eelmise õhtu moraalitus ja kombelõtvus voolab sekunditega su juukseid mööda alla, kanalisatsiooni neutraalsesse olematusse.

See hommik, kui kuulad rütmikat laulu mis meenutab eelmisel õhtul su süles sensuaalselt vingerdanud preili seksikust, kellest praeguseks on vaid ähmane mälestus kuid mõte sellele ajab muigama ja suunurgad kisuvad üles.

See hommik, kus mõtled tagasi oma instiktiivselt tehtud otsustele ja sõnadele, ning patsutad tunnustavalt oma õlale, ning tahad tänada kaaskamraade, nende osaluse eest.

See hommik, kus eilsetel tüdrukutel olid ikka võimatult liibuvad riided, võimatult. Kuid õnneks läbi-rääkimised õnnestusid ka läbi kogu möla ja rütmistatud tümpsu, ning kõik jäid terveks ja ei pidanud üksi magama.

See hommik, kus tead, et see on väär. Tead seda. Kuid ikkagi tunned väikest üleolevust ja võitu, kuna see tüdruk naeratas kelmikalt, suudles sind, kui ütlesid talle, et tahad ta ajud välja keppida, mitte ei eelistanud sinule seda meest, kes püüdis ilmetut iseloomu musklite taha müürida.

See hommik, kus konstateerid fakti, et enamus meist areneb selle järguni, kus saab ka kognitiivselt aru, et põhimõtteliselt oleme me ju kõik üks ja sama süsiniku mass, ning et enda kõrgemale asetamine mingist lollist jõmmi jurakast, teenib sind eesmärgipäraselt, vaid hommiku-hetkeni kuni oled juba voodist oma kondid välja saanud. Edasi on see juba vaid raisatud glükoos mõttetöö arvelt.

See hommik, kus kõnnid mööda oma köögis olevast espresso masinast, tundes rõõmu asjaolu üle, et sa hetkel isegi ei taha lattet, aga kui tahaks, oleks see vaid käesirutuse kaugusel.

Igatahes, isegi kui kõik muu tundub varieeruv ja kaootiline, siis selles olen ma nüüd küll veendunud, et kõige tähtsam on leida moodus kuidas saavutada tasakaal iseolemise ja ühiskondliku aktsepteerituse vahel.

Vastuvõtu kulud

Oot oot, okei.

Juhised maksudeklaratsiooni vormi TSD lisa 5 täitmiseks alates 01.01.2011

“Äriühingul puudub külalistega lepinguline suhe. Tavaliselt käsitletakse külalistena äripartnereid, kliente, liikmeid jms. Igal juhul ei käsitleta külalistena selle sätte tähenduses TuMS-i § 48 lõigetes 3 ja 6 nimetatud füüsilisi isikuid.”

Nii.

§ 48. Tulumaks erisoodustustelt

(3) Töötajaks lõike 1 tähenduses on töölepingu alusel töötav isik, avalik teenistuja (§ 13 lõige 1), juhtimis- või kontrollorgani liige (§ 9), samuti füüsiline isik, kes müüb tööandjale kaupu pikema aja jooksul kui kuus kuud. Töötajaks lõike 1 tähenduses loetakse ka töövõtu-, käsundus- või muu võlaõigusliku lepingu alusel töötavat või teenust osutavat füüsilist isikut.

(6) Tööandja tehtud erisoodustuseks loetakse ka need lõikes 4 nimetatud soodustused, mida tööandja annab lõikes 3 nimetatud isiku abikaasale, elukaaslasele või otse- või külgjoones sugulasele või mida annab tööandjaga samasse kontserni kuuluv isik. Töötajal on kohustus teatada tööandjale erisoodustuse saamisest eelmises lauses nimetatud isikult.

Ning leidsin ka selle koha mida pikalt otsisin:

§ 32. Ettevõtluse kulud

(2) Kulu on ettevõtlusega seotud, kui see on tehtud maksustamisele kuuluva ettevõtlustulu saamise eesmärgil või on vajalik või kohane sellise ettevõtluse säilitamiseks või arendamiseks ning kulu seos ettevõtlusega on selgelt põhjendatud, samuti kui see tuleneb töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 13 lõikest 1.

Ja siis kui kõik tundub juba selge, loen järgmist paragraafi:

§ 33. Piirangud kulude mahaarvamisel

 (1) Külaliste või äripartnerite vastuvõtmisel tehtud toitlustamise, majutamise, transpordi või kultuurilise teenindamisega seotud dokumentaalselt tõendatud kulusid võib maksustamisperioodi ettevõtlustulust maha arvata mitte rohkem kui 2% ettevõtlustulust, millest on tehtud § 32 lõigetes 1 ja 4 lubatud mahaarvamised.

§ 32 Ettevõtluse kulud

(1) Maksumaksja ettevõtlustulust võib maha arvata kõik maksustamisperioodi jooksul maksumaksja poolt tehtud dokumentaalselt tõendatud ettevõtlusega seotud kulud.

(4) Füüsilisest isikust ettevõtja võib omatoodetud töötlemata põllumajandussaaduste, samuti talle kuuluvalt kinnisasjalt saadud metsamaterjali võõrandamisest saadud tulust, millest on tehtud lõikes 1 nimetatud mahaarvamised, maksustamisperioodil täiendavalt maha arvata kuni 2877 eurot.

See tekst ületab juba igasuguse arusaadavuse piiri.

Vastuvõtukulude maksustamise osas on seadusandja teinud maksumaksjatel vahet vastavalt TuMS-i § 49 lõikele 4. Vastuvõtukulud maksustatakse ainult lisa 5 esimese osa maksumaksja puhul. Kui teise osa maksumaksja teeb oma põhikirjalise tegevusega seotud vastuvõtukulusid, siis need maksustamisele ei kuulu.