J.K. Rowling Speaks at Harvard Commencement from Harvard Magazine on Vimeo.

Otsides motivatsiooni.

Mõtlen, et püüan varem magama minema hakata, ehk õnnestub muuta päev pikemaks seeläbi. 24 Tundi on ikka ebanormaalselt lühike aeg, et midagi ära teha.

http://fuckmelikethat.tumblr.com/post/430205700

Mul sai paar tundi tagasi uni otsa ja istusin arvuti ette, mida muud ikka kell 3 öösel teha, eksole. Hakkasin siis mõtlema eilse päeva ja õhtu üle järele.

Ütleme nii, et kui ma eile hommikul ärkasin, ei olnud mul tõesti plaanis peale loengut lektori ja ta sõbraga (kes mängis ühes, mõni aasta vanas, eesti filmis, peaosa) baari õlut võtma minna, miski jabura lõuna eesti ossiga tutvuda ja koos õlut juua. Hiljem tolle lektori ja ta sõbraga veel 3-4 õlut teha, tolle lektori kodus ja siis NoKusse trippida. Oma kursuseõde kaasa kutsuda, talle häma ajada ja lasta tal mulle teed osta ning kutsuda teda teatrisse, vaatama etendust, mille piletid on ammu välja müüdud. Aga noh, nii see kord juba läks.

Üks random stsitaat, eelnimetatud kahe uue sõbra? dialoogist.

“Oot mis seal täna toimub?”
–”Pidu kus on suurte tissidega tüdrukud.”

Hahahahah, ei üldse ei aja muigama, naerma. Ei, üldse kohe mitte.

Loeng lõppes ära ja kuna ma teada kultuuri inimeste fänn olen ja igal võimalusel püüan nende käest välja uurida, kuda nad on saavutanud seda, mis nad on, siis haarasin kohe võimalusest.

Nimelt too noor filminäitleja kes ühes väga hästi õnnestunud, võib öelda et ka väga kuulsas, eesti filmis, peaosa mängis istus sama laua taga, kus ma eelmised kaks loengut. Kohtadega väga laiutada ei olnud, seega istusin ta kõrvale, praktiliselt. Egas ma oma silmarõõmust ja armsast kursuseõest kaugele ei oleks ju nii või naa saanud istuda -riimub, eks, haha.

Novot, ja siis kui loeng lõppes, haarasin initsiatiivi nagu ma ikka kipun tegema, ja kutsusin ta õlut  jooma, aga kuna ta oli lektori isiklik sõber siis tuli ka lektor, kellega ma klappisin nagunii väga hästi loengus, boonuseks meie seltskonnale, kaasa.

Peale eesmärgi püstitamist meenus mulle ka abinõu: Üks kord, mõni aasta tagasi, kui ma levikas baari leti ääres istusin ja üks tumedate prillidega salapärane mees seal istus. Täpset jututeemat ma ei mäletagi aga ajukoorde on mul sööbinud mälestus ta sõnadest:

“Kui tahad et ma räägiks, pead mulle enne õlle välja tegema.”

Millepeale ma tookord, kuigi ma tahtsin väga teada mis tal rääkida oli, vastasin:

“Teeks, aga mul ei ole raha.”

Millepeale ta naeris, ütles ühe pehmelt kritiseeriva kommentaari ja tegi mulle hoopis õlle välja. Aga noh, tookord polnud see pankrott ka midagi ebatavalist, sest ma olin juba niigi mõne õlle alla lasknud ja tagatippu veel alaealine kah.

Aga lõppude lõpuks õnnestus mul siiski, tookord, see jutt ta käest kätte saada, seega püüdsin kasutada sama šablooni ka seekord. Noh, teistpidi ikka.

Too näitleja hoiatas tagasihoidlikult ette ära, et ta mingit otsest nõu ei oska mulle anda. Seletasin talle, et sellest polegi hullu, et mind huvitab lihtsalt see, kuidas tal on õnnestunud olla sääl filmis ja kuulda/õppida lihtsalt sellest kogemusest.

Toimus väike omavaheline arutelu ja plaan oli pitseeritud.

“Ok, supper! Üks hetk, ma lähen võtan nüüd need materjalid ka.”

Ja läksin loenguruumi tagasi ja võtsin paljundatud materjalid, mida enne ei olnud mahti võtta, sest too näitlejatüüp, oli esimene kes klassist lahkus, seega läksin talle järgi kohe, et saaks segamatult plaani formuleerida.

Loengust veel niipalju, et seekordne teema oli suuresti pühendatud massi ja seda juhtiva eliidi omavahelisele seosele ning esimeses pooles üldine õpetus filosofeerimisest ja erinevatest filosoofia valdkondadest. Pagana huvitav oli ja nalja sai ka ikka omajagu. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Vaid hoopis hetkest kui too kaunis pifiitos loengusse jõudis.

Istusin maha ja olin vihiku ja paberid välja võtnud, uurisin pool-tühja klassiruumi ja mõtlesin, et kus too piffuke küll olla võib. Suutsin juba teemasse keskenduda kui ta uksevahelt sisse lipsas. Seekord siis avatuim dekoltee, mis ma tal siiamaani näinud olen. Valge pluus, mille taga, sama sobivalt, kui mõnel maalikunstniku õlimaalil: rohelises mäeorus, väike kohev lambatalleke, koos tsipake keksleva, tüdrukukesega, kellel peas kollane õlg-kaabu millele seotud punane lint. Ning selle taga siis kaks suurt ilusat, pildile tegelikku kaalu ja proportsiooni andvat seksikat mäge. Võinoh, antud juhul siis saia. Mille hammustamine võiks viia rõõmupisarani ja ilmselt ka kõrvakiiluni.

Jättes selle kõrvale, et ta lummavalt ilus oli, viis mu mõttetöö mind korraks paanikasse. Nimelt, lisaks sellele, et imetlesin teda selle kolme sekundi jooksul kui ta ruumi sisenes, tekkis mu sees üks pedeim tunne: ma ei tahaks öelda, et selle tundemärgid meenutasid armastust ja see oleks ka täiesti kohatu ja alusetu, kuid ei oska sellele ka mingit muud täpsemat selgitust anda. No annaks jumal, et see ei olnud see! Siinkohal, räägin ma siis armastusest mehe ja naise vahel, mitte romantilisest “I wanna have babys with that woman!” tüüpi sõgedusest.

Hiljem, vahepausi ajal, sõime koos ja stsiteerisin talle ühte A. Tšehhovi novellis esinenud lauset, hetkel mil tal õnnestus, mingi ime läbi, salatist, kanaliha tükk malelauale kukutada ning ta enesele selle kohta valjuhäälse lohakust esile toova märkuse tegi. Ütlesin talle:

“Mitte ebaviisakas ei ole, kogemata varrukat soustiseks teha, vaid selle kohta avaliku märkust teha.”

Millega ma arvan, et suutsin selle tillukese piinliku olukorra täiesti pingevabaks muuta.

Laud mille taga me istusime meenutas väga ühte lauda Simsi nimelisest mängust, mida kunagi nädalate viisi nolifeisin. Seega võtsin teema üles:

“Kas sa tead sellist mängu nagu Sims?”
–”Ha! Muidugi. Kõik teavad Simsi ju. Lapsepõlve mäng mul! Kunagi väiksem olin siis mängisin koguaeg seda. Siis kui mul veel oma elu ei olnud.”

ja lisas peale suutäie salatit:

“Aga jah, nüüd on päriselu tekkinud..”
“Mulle on üldse strateegia mängud meeldinud.. Empire Earth näiteks ka..”

Peale väikest hetke:

“A mis siis?”
–”A ei, seal mängus oli kabe laud lihtsalt täpselt samasugune.”
“Male.”
–”Kabe oli ka.”
“M, okei.”

Tuletas meelde korra reaalsust:

“Okei aga nüüd me oleme kindlasti juba hiljaks jäänud.”
–”Palju kell on?”

Sellele tuli mingi vastus, mida ma tähele ei pand ja tegin ühe müslisöömis spurdi ning siirdusime tagasi. Ta ootas mind söökla uksel, armas temast.

Tagasi jõudes selgus, et olime 15 minutit hiljaks jäänud. Lektor hakkas just mingit teooriat vaikusest rääkima kui me hääletult üritasime klassiruumi sisse infiltreeruda. Aga ta just pööras ukse poole ja ta tegi selle teema kohta ühe naerusuise märkuse, mis ühtlasi lõpetas ka meie vaikse hiilimise, ning tõukas mu kogemata jalaga vastu toolijalga lööma.

Aga kõigele sellele vaatamata suutsin tõmmata asjale vee peale ühe otsekohese kommentaariga, kui NoKus hiljem temaga seltskonnas jõime. Kuid samas, ka tema oli joonud, nagu ta ütles, vist.. Dunno mul oli igatahes 6 või 7 õlut sees ja tundsin, et mu tsentraalvedelik võib hakata juba vaikselt üles tulema, seepärast valisingi edasiseks joogiks rohelise tee. Mida maitsestasid alkogaasid mis kõhust kurku, tasakesi, pahaaimamatult, imbusid ja mu hõrkjale maitseelamusele veidikest kitsepeeru maiku juurde andsid.

Kui ta minema läks –pidi miskile kontserdile minema kus ta venna bänd mängis, haarasin ta oma tugevate käte vahele, (iga mees tahaks nimodi vist mõelda endast) kallistasime, siis ta tegi miski naiseliku häälitsuse. Hetkel on mul raske meenutada mis emotsiooniga see võis seostuda aga ma loodan, et siiski positiivsega. Kurat, parem oleks.

Olen hakanud viimasel ajal tähele panema, et mu nimekiri, keda twitteris jälgin, on hakanud vähenema.

Kuna Twitteril puuduvad konkreetsed manuaalid või juhendid, tundub ta kasutamine olevat veel endiselt lapsekingades. Tundub? Ja laias laastus võib öelda, et on üks osa inimesi kes võidab ja teine osa kes kaotab jälgijaid. Põhimõtteliselt need kes kaotavad populaarsust saab jagada kaheks: need kes ei saa twitteri kasutamisest aru ja need kes saavad valesti aru.

Esimesel juhul on tegemist siis inimestega, kes lihtlabaselt ei oskagi seda süsteemi kasutada -on nad siis arvutipeetusega või ei ole arvutimaailmas piisavalt pädevad, et panna süsteemi mugavalt, enda tarbeks, tööle. Või lihtsalt ei ihalda, ja või leia, infot, ühel või teisel põhjusel.

Ja siis teisel juhul on kahjuks levima hakanud see kontingent, kes ei saa päris täpselt aru, mis selle kogu asja mõte on või milles peitub ta otstarve. Võib tuua võrdluse keskmise põhikooliga, kus osa ongi seal lihtsalt sellepärast kuna keegi (näiteks: vanemad) käivad pinda ja siis võrdluseks teine pool, kes on asja idule pihta saanud -käivad tarkust omandamas või silmaringi laiendamas või siis midagi hoopis kolmandat.

Ma ei püüagi väita, et Twitter oleks nüüd mingi selline keskkond, mis on loodud nö tarkuse levitamiseks, või et igas tweetis peaks olema miski sügav mõte.

Piisaks sellest, kui oleks üldse mingigi mõte!

Ei ole ka tarvis imestada kui sinu ühesõnalisi, tõesti mitte kedagi ei huvita see, et sa just õuna sõid või masturbeerisid, inforuumi reostavaid hetkeemotsioone, millel puudub igasugune süvenetav põhi, mõte ja sõnum, keegi lugeda ei taha ja ükshetk avastad, et sind jälgib ainult kolm su lähedasemat sõpra, kes külastab seda keskkonda ka heal juhul kord nelja aasta jooksul.

Aga eks agendad ole erinevad.

Ja ma ei tahagi väita, et ma oleks miski musternäide, sellest kuidas peab. Aga liigun paranduse poole.

Võimalik, et kogu selle postituse taga peitub mu sisemine viha selle vastu, et ma elan siiski keskkonnas mis on samapalju infoühiskondlik, kui invaolümpia reklaamitööstuses. Karu vitu nimel, kas see on tõesti nii palju tahetud, et oleks kasvõi üks ainusgi koht, kus saaks vähemalt 70% inimestest kellega ma nagunii iga päev lävin, suhelda ilma, et peaks igaühele: copy-pasteima, helistama, faking kohtumist kokku leppima, kui peaks olema mingi sõnum, mis tarvis teatada. Msnis spammimine on ajast ja arust ning uuemate messengeride poolt ka üsna võimatuks muutunud.

Seega miks mitte: võtta oma pea persest välja, hingata korra värsket õhku, pöörata tähelepanu, süveneda, kukutada eelarvamused, proovida, õppida kasutama ja siis teha sellest, või oma arengust seda tehes, mingi järeldus.

Vähemalt silmaringi laiendamise eesmärgilgi!

Sain täna täiesti eneseinitsiatiivil tuttavaks kahe tüdrukuga, kellega jätkasin oma päeva kella 3’st alates, ostsin paberit, õlut, kahte sorti viskit, isale kingiks kaks raamatut, latte, rääkisin oma endise ülemusega, sain taas-tuttavaks ühe vanema tuttavaga, suitsetasin palju sigarette ja rääkisin palju, väga palju -tundide viisi. Ja jõudsin alles kell 9 õhtul koju, niiet hetkel ei suuda sellest proosalisemalt kirjutada, kuid ehk..

Kallid klassikaaslased, kuna te ei ole twitteris kõige aktiivsemad/ei mõista seda saiti, siis panen selle info siia.

Nimelt, on olemas selline site nagu: http://www.err.ee/koolifilm

ja 2007. aasta filme saab vaadata: siin.
Paras kätt sitta on, aga noh natuke inspiratsiooniks ehk ikka..

Ja ütlen, et H.-uga jamasime täna kaameraga aga ei õnnestunud tolle masina hingeelusse süübida, et ta arvutiga ühendada, driverite installimine ei aidanud, kuid H. ütles et proovib veel tegeleda sellega, kodus.

Kui seal välja ei tule, siis võib pmt proovida kellegi teise juures, või siis halvem varjant: tuleb hakata uut kaamerat otsima -mis = fuck my ass.

Aga aktiivsust, ja kõik osalejad/mõtlejad on kaasa oodatud, parimal juhul püüame homme (kolmapäev 3. märts) midagi jäädvustada, minujuures.

Tähtaeg on 15. Märts, niiet pead persest välja ja kunsti looma! ja ärme unusta Kuulsa kõnemehe ja noornäitleja Kaspari ütlust: Aega ei olegi, aega tuleb leida!

Vahel tekib mõte, et kas mulle ainult tundub või elu ise tõukab mind jooma ja pidutsema; Kas see võibki olla üks osa normaalsest elust, ja hakkab häirima üksnes neid kes nii ei arva?

Loogika ütleb: ilmselt mitte. Kuid siiski..

Igatahes on Juuksuris üks suurem pidu tulemas 13. Märts http://www.facebook.com/event.php?eid=365969205239&ref=nf

Kuklachew & the Space Cats oleks üks suur põhjus miks oma perse kohale (kui saan raha kuskilt) vean. Nad tegid mu tänase hommiku.

1. Märts: päev

Sain Raha. Fuck yeah. Party shall come to my front yard. Fucking yeah.

ja tuju muutus kohe:

Audio clip: Adobe Flash Player (version 9 or above) is required to play this audio clip. Download the latest version here. You also need to have JavaScript enabled in your browser.

Ja siis üritades netipanka sisse logida lasin konto blokki, mv. Ma saan aru, et maailm on täis kurjust ja piina ja surma ja mõrva -tänu millele tuleb iga kuu uus parool panna.. Aga no võiks olla võimalus perse saata see erakordne turvalisusvõimalus, kui mul on nagunii keskmiselt 0,05-200 krooni arvel no mis varguse ohust me siin räägime siis..

Aga sellest ei olnud hullu, sest annaabis on lõppude lõpuks mu kaks referaati heaks kiidetud,<sarkasm> ainult 20 päeva läks aega.</sarkasm>

Kaitsekile Proov

Ants Laikmaa - Marie Under

Mis sest, et puder üle kausiääre kees ja mikrolainahju endale uueks koduks võttis. Mis sest, et bussi peale pidin jooksma. Mis sest, et ühistranspordi talongi ei jõudnud osta ja trammi pidin 6 pikka minutit külmetades ootama. Mis sest, et kodus süüa ei jõudnud muud kui ainult kaks-kolm võileiba. Mis sest, et salfrätikut ei olnud, et nina nuusata ja seepärast istusin loengus õhupuuduses, tasakesi löristades.
Lektor oli ju lahe.

Kohvikus: Kama, plaastri ja peavalu rohu sain ju kohvikust tasuta(siinkohal tänud punapäisele superstaarile!), müsli söömise ajal kõndis mööda üks ilus naine kes tõstis oma kaunidusega mu söögiisu ja kiirust mitmekordselt.

Sain pärast talle ilusti öelda ja teed juua. Ning lõpptulemusena sain vist vähemalt selle aasta parima kallistuse. Võimalik, et ühe parimatest. Kui mitte parima. Mõtlesin pool loengut, et ta karamelljas nahavärv ja Eesti-sinine kampsun meenutab justkui miskit Kalevi kommi: Teekonna kommi, näiteks.

Üritasin seda minna hiljem õllega/viskiga tähistama minna: oleks oma viimsestki rahast ilusti lagedaks saand, aga Hell Hunt oli kinni reserveeritud, Juuksuri avamiseni oli hea-mitu tundi ja Von Khral on lihtsalt selline peldik, et sinna kõlbas ainult kusele minna. (Hämmastav kuidas kriitikakannatamatult sitt muusika ja alusetult kallid hinnad: let’s face it, baar on alati inimtühi, kontserdite ajal on max 75-80% ruumist hõivatud, kuigi võiks olla 90-100%. Ja üldiselt on ka valik Rock või Originaal, et siis sitt või sitem. Mingist kohvist ei ole mõtet rääkidagi, faking masinakohv. Roppus, roppus, roppus.

Käisin ju ka 7-s galeriis ja veel Adamson-Ericu muuseumis ja nägin esimest korda A. Laikmaa Marie Underi pastellidega tehtud portreed. Pilt on muide ~50cm x ~50cm. Ja lõppude lõpuks võtsin julguse ja viitsimise kokku ja katsetasin selle kalli (70.- eeku pudel) nn kaitsekile ka ära, tulemuseks on see lill siis. jaa ma tean ,veits on viltu üht-teist, suva. Õppisin selle pildi käigus uusi ja huvitavaid asju. Näiteks sellist asja: Mis teha kui dužži pole? -kasta pastakas vette ja tõmba aegamisi üle pildi, sama effekt. Ja õppisin ka et kaitsekilet ei tohiks never-ever nuusutada. (mitte-teadjatele siis: tegemist on vedelikuga mis muutub õhu toimel kummjaks kileks) Võtsin ühe väikese ninatäie seda sisse, järgmine hetk oleks peaaegu toolipealt maha kukkunud.

Ja nüüd tuleb veel üks sõber ka külla, sai temaga diil tehtud: kaissu on ju kedagi vaja.

Tänase päeva materjaalsed kulutused:
15.- müsli
0.- kama
15.- muuseumi pilet
Kokku: 30.-
Tallinnas oldud/sisustatud aeg: 6h

Ootan huviga Mooti kõnet.

Directed by : Lars VON TRIER

Country: DENMARK, GERMANY, FRANCE, SWEDEN, ITALY
Year: 2009
Duration: 104 minutes

Award for Best Actress, 2009

A grieving couple retreat to ’Eden’, their isolated cabin in the woods, where they hope to repair their broken hearts and troubled marriage. But nature takes its course and things go from bad to worse…

Tundub huvitav film eksole? Vaadake nüüd pressikonverentsi. Ütleme nii, et see näitab ilmekalt Cannes filmifestivali tõsidust ja tõsiseltvõetavust.

http://www.festival-cannes.com/en/archives/ficheFilm/id/10893001/year/2009.html

Pressikonverents:

http://www.festival-cannes.com/en/mediaPlayer/9902.html

Mina, says:
tead mis on parem kui hea porno leidmine juhuslikult?

Sõber says:
no

Mina, says:
see kui see naine seal filmis, meenutab kedagi keda sa kuskil nägid, aga isiklikult ei tea
või siis tead.

Sõber says:
juhtus nii präägu?

Mina, says:
sure did

Sõber says:
päris hea uuri kohe järgi

Mina, says:
aaam
ma arvan et ehtekunstnik – ehtegalerii töötaja, ei tee vist kõrvaltööna odavat pornot
a you never know

Nagu hiljuti kuulsin üht meest ütlemas:

Ma ei hakka filmi sisu ümber jutustama.
Sest seda ei saagi tegelikult teha.”

Aga seda ütlen küll, ma ei ole ikka tükk aega nii kaasakiskuvat, uuest perspektiivist, huvitavat, hästi teostatud -seda nii operaatori kui ka montaazi poolt, filmi näinud. Lihtsalt hämmastav.

Film näitab ehedalt usu ja usklike üksteise kauguse vahelist paradoksi. Ja ka armastust, mitte tüüpilist ainult mehe ja naise vahelist, hollywoodlikku, vaid midagi palju sügavamat ja mõtestatumat. Loomulikult on filmi mõte midagi enamat kui tühipaljas armastuslugu, film räägib päikesesüsteemist ja Suurest Naisest.

Ja häbi neile rumalatele, kes solgivad oma enese ja inimeste enda ümber, maailmapilti, filmikoopiatega mille kvaliteet on alla igasugust arvestust! Tänu millele siis leiavad veel jultunust laimata oma rustikaalsusega meistriteoseid, mille vaatamiseks neil lihtsalt puudus mõistust. Häbi teil olgu ja vait te olgu!

[Foto: Joonas | Maalid: Kiwa]

Tulen koju linnast, kus sai kumus käidud ja jalutatud, et saada sõimata. Miks? Kuna ma kasutan liiga palju vett. Mõtlesin et teen hästi kui pesen 2 potti + 1,5 kraanikausitäit nõusid..

“Hakkad ka vee arvet maksma! Mind ei huvita kust sa selle raha võtad, emalt igatahes mitte!”

Yeah great! Selline koolitükkide tegemise isu tuli kohe, omfg. Yeah. Oeh. Ei ole see elu ka ikka kerge. Mingihetk kustutan selle hala ära siit, no worrys.

Terve mu põhikooli tee olen ma kuulnud õpetajaid ütlemas, et kool ongi ettevalmistus eluks. Huvitav et keskkoolis ei ole ma mitte üht ainsatki korda kuulnud ühtegi õpetajat seda ütlemas või sellele vihjamast.

Mille türa pärast õppisime me algklassides mingite abstraktsete tegelaste kaudu, kelle sarnaseidki olendeid päriselus ei leidu, asju, näiteks nagu: Iga päev peab sööma juurvilju ja puuvilju jne, kindlatel kellaaegadel jne. Kui reaalsus on see, et söögikord on siis kui inimene kes tööl käib, jõuab töölt koju ja söögi valmis teeb?

Kui kooli eesmärk on noort inimest ette valmistada nö “päris eluks”, siis miks sõnagi p ä r i s  e l u s t või sellega kaasnevast suurest hallist masendusest juttugi ei ole? Justkui sisemaal valmistataks ette ookeanil sõiduks.

Aastad on juba möödunud hetkest mil avastasin, et jõuluvana ei olegi olemas, kuid endiselt ei suuda ma harjuda mõttega, et absoluutselt kõik siin elus taandub ikkagi rahale. Sõprus võib olla elu väike kõrvalharu, mis jääb rahast puutumatuks.. Aga kõik muu.. Mida nagu..

Olen viimasel ajal hakanud tähendama, seda, kui irooniline on vaadata vanemaid, kes on terve elu kirunud mõnd konkreetset inimest, ja siis ajapikku on hakanud täpselt samu vigu kordama ning veel millise põhjalikusega..

Ehk hüppav elevant. Kes on väidetavalt ainuke loom kes hüpata ei suuda. Ehk siiski on mingitki valgust tunneli otsast paistmas..

Kallistame, ütleme headaega. Kõnnin eemale, napilt olen ühe maja kaugusele jõudnud, heliseb telefon.

“Oh ma nii igatsen sind juba!”

Naeran südamest, vastan küsimusega:

“Hhaha! Mida vittu sa ajad?”

–”Hahaaha! Ma olen seda alati tahtnud kellelegi öelda lihtsalt..”

“Ok, ma sind ka siis..”

http://pimik.blogspot.com

(Noorem kooliõde laiendas mu maailmapilti ühe huvitava blogi võrra. Cheers sistar!)

Ja nüüd kumusse, täna on tasuta muide.

«INFO»

Oeh, paras viltu trükk on aga jah. Eesmärk oli midagi selle joonistamise käigus õppida.. Midagi vist isegi õppisin.. A ei mäleta enam. Bljat.

Ei hakka parem fotot välja toomagi, alguses mõtlesin et püüan teha võimalikult sarnast, aga siis mingihetk tuli meelde, et kunsti ülesanne ei olegi elu jäljendada ega kopeerida.

Aga meeleoluga sobiv laul:

Audio clip: Adobe Flash Player (version 9 or above) is required to play this audio clip. Download the latest version here. You also need to have JavaScript enabled in your browser.

Malcolm Lincoln – Me Ztill Ztands , btw nad jagavad oma laule tasuta täitsa. Kes otsib see leiab.

Jagatud mure on jagatud koorem, aga samas on ta ka ühe inimese muredest tehtud mitme inimese mure.

Seega ei hakka detailidesse laskuma ja edastan vaid sellest aspektist olulise: Emal juhtus õnnetus tänu millele ta ei saa järgmised paar kuud tööl käia, seega rahast on rohkem kui puudus.

Oeh, ma ei kujuta ette.

Lähen teen parem pannkooke. Ahjaa, kuukaart kehtib 6. märtsini, nii et kui kellegil on soov muga kokku saada või mind kuhugi kutsuda kus ei ole raha küsitud, siis enne seda aega peaks ära ajama asja.

Ja, mu kodu uksed on avatud mu sõpradele nagu ikka.