“Kas te saaksite palun mulle tuld anda?”
Sõber, kes vähem kui minut tagasi oma suitsu läitis, kobades kõiki oma taskuid, vastab rutakalt ja tõsiselt:
“Jah, ikka.. Ma just..”
Annab portsu asju mis taskust leidnud, minu kätte hoiule ning lõpetab lause:
“Ma just panin oma suitsu põlema.. Mul on küll tuld. Kurat kus ma nüüd selle paningi..”
Leides oma tulemasina Continue reading
Pudelis on ilmselgelt kondoomid ja nalja pärast viskasin ühe libesti ka sisse. Justkui kirsiks tordi tippu.
Silt osutus massive easy-moudiks: Photoshop > printer > käärid > liimipulk > el finito suka.
Ma olen inimene kes ei tee peaaegu kunagi otsest plaani, vaid pigem laveerin mingi üldise kondikava järgi. Küll aga kui teen, siis tuleb see reeglina nii habras, et piisab ühest ootamatust muutujast ja kogu klaasmaja variseb. Arvatavasti tuleneb see sellest, et pole vastavat harjumust kujunenud, ega usku planeerimisse üldiselt.
Eile hommikul näiteks kui köögis ringi vaatasin, ei leidnud suurt midagi süüa, kuid kuna oli õnnestunud ärgata tavapärasest varem, isegi ennelõunal, otsustasin üldse mitte hakata mingitest jäänustest midagi kokku kraapima ja läksin hoopis facebookis lubatud F-Hoonesse 1,50€ maksvat boršši sööma.
Kohale jõudes oli kell keskpäevast juba mõni tund möödas ja koht kubises soliidsest keskklassist. Olin ka ise otsustanud triiksärgi kasuks, ühe odava ja maitsetu, nii et mingil määral sulandusin massi. Miks just selle särgi? – Sest tegin sahtli lahti ja otsisin midagi vaheldusrikast, kõike muud olin juba väga palju kordi kandnud, samas kui see ilutses juba veidi kortsu vajunult sahtli põhjas. Ma olen nimelt see inimene, kes ostab keskmiselt korra või kaks korda aastas endale riideid. Mingist antiikfilosoofiast sissejäänud veidrad põhimõtted vist.. Ja eks ma ela ka pigem askeetliku boheemlase tüüpi elu.. Tööl ju ka ei käi..
Igatahes sööma ma jõudsin ja lauda ma istusin.
Mu plaan tundus lihtne ja lollikindel: Ootan millal mind tullakse teenindama – nagu asi seal üldiselt käib, ja siis tellin selle 1,50 maksva boršisupi ja pärast kui olen lõpetanud, küsin arve ning jätan täpselt 2′e eurose mündi, et siis jääb üks neljandik ka jootrahaks, mis on ju tegelikult suhteliselt korralik. Inglismaal teadupärast jäetakse kuskil 20% ja ameerikas 1/3 kogu summast.
Ootasin siis kelnerit, ja väga kaua ootama ei pidanud, kui ta juba rõõmsasti mu laua kõrval menüüga seisis. Menüüst viisaka käeviipega keeldudes teatasin kohe, et soovin seda boršši mida facebookis 1,50 maksvana lubatavat.
“Päeva suppi!”
Täiendasin ennast koheset.
“Kahjuks boršši meil ei ole, kuid meil on..”
Sõrm liikumas menüül suppide nimekirjas:
“Tomati.. läätse.. kruubi.. -püreesuppi..?”
Nõustusin pea-et samaaegselt mil temagi lõpetas lause, oleme ausad ta oleks võinud lugeda ette ka Sandra Bullocki sokisahtli veidrad varandused ja ma oleksin ikkagi rõõmsal naerusuil nõustunud – mul oli lihtsalt nii kõht tühi ja ükskõik.
Toodi siis supp lauale, väikesed kõhklused juba pugesid hinge.. Kunagi EAT’is tellisin porgandipüree supi, mis oli, ei tahaks nüüd kokka solvata aga Continue reading
Lähen täna 3. Jaanuaril Tallinna, jalutan ringi, arvatavasti jõuan ka Kadrioru parki vb aga vaevalt ka KuMusse, et koguda jõudu inspiratsiooni ja mõtteid. Kange tee ja võibolla kohv. Eelkõige tahaksin kirjutada aastavahetusest, sest olgugi, et väga masendava alatooniga öö kulmineerus toreduse ja katastroofilise haledusega, ei ole ma suutnud siiski ennast kokku võtta ja sellel teemal kirjutada. Vähemalt nii, nagu mulle meeldiks seda hiljem lugeda.
Otsustasin panna kirja kõige meeldejäävamad laused mis kõlasid aastal 2011 otseselt minule suunatuna.
“Alati leidub mõni SELLINE TÜRAPEA!”
Peale ühte mu täiesti piinlikult valet vahelehüüet KuMu auditooriumis – see oli see tüüpiline hetk kus mõtted ja emotsioonid koguvad ja koguvad ning siis järsku vallanduvad ilma konstruktiivse aluseta. Nii et tulemuseks on alati midagi lolli. Mul on full respekt selle inimese vastu, kes seda ütles, tal oli täiesti õigus.
“Ma kõlan nagu su väike hoor.”
Ühe kunagise kooliõega ühe tüübi juures, olin nii purjus, et unustasin mõni hetk peale tema lauset ära, et tüdruk orgasmi sai.. Hahha tra.. Ma ei oska seda edasi isegi kuidagi kommenteerida.
“Kas tahad ila panna?”
Sama korter kus eelmainitud naisest, üks nädal varem. Ta alustas oma juttu tagasihoidlikult, et tal on üks küsimus mida ta hädasti küsida tahaks, aga et see mitte ainult võib ja ilmselt kõlabki ülibanaalselt. Ma ootasin siis midagi hullu, aga see lause osutus täielikult šokeerivaks. Samahästi oleks võind ta mind fekaaliga näkku visata, see oleks sama eemaletõukav olnud. Kuigi too tüdruk ise oli väga lahe inimene, mingil teisel planeedil oleks ta võimalik, et mu elu armastus.
Sõbranna: “#mees# hakkab muutuma minuks.”
Mina: “Hmm.. No parem minuks kui mingiks lolliks ossiks.”
Sõbranna: “No seda küll.”
Üks mu vestlus ühe sõbrannaga, ühe hea sõbra üle.
“Aa, sa oled siis see..”
Tüdruk kellega just tuttavaks sain vaatab oma sõbranna näkku sõrmega minu ja tema peale vaheldumisi viibates, ning lisab siis:
“Urrrrrrrrrrrrrr! Sa oled ju Urrrrrr!.. Sa oled LÕVI!”
See oli üks veidramaid komplimente mu elus.. :D Kuna ma olen ka tähtkuju poolest lõvi siis olin väga üllatunud, ja vastasin imestusega, et kust ta küll teadis, kuid ta lisas veel paar Urr! Urr! häälitsust ning siis sain kindlalt aru, mida ta mõtles.
Andmine teeb õndsaks ja kes kosutab teise hinge, kosutab enda hinge. Ja kindlasti oleks sarnase mõttega lauseid veel võimalik leida, kuid nende kogu sisu see ei väljenda, nende praktikasse asetamine ja kasutamine, viib alati piirini. Võta vastu mis antakse ja saa aru, et teine on ka elusolend ja mitte võlur. Ja isegi kui on võlur siis ka tal kulub energiat ja aega.
Tähendab mida ma öelda tahan, on see, et olen jõudnud eriti viimase nelja-viie aasta jooksul korduvalt ja korduvalt olukordadesse, kus ma tahaksin ka vaikust nautida.. Kuid see osutub üldiselt vastassugupoolega üli raskeks.. Ma olen harinud veidi oma hinge ja avardanud silmaringi, ning põhimõtteliselt jõudnud punkti kus ma julgen öelda, et üldiselt ei karda enam vaikust. Tahaks lihtsalt mingi inimesega olla, teha mida iganes, istuda pargis või jalutada.. Tõsiselt, mida iganes, ilma et peaks rääkima koguaeg. Lihtsalt.. to shut the fuck up. Ainsad ilusad naised, I mean tõsiselt ilusad naised, sellised kes on minu kohta liiga ilusad, ja kes on ka jutukad, on sellise jutuga, et sa hakka või nutma, mis iba neil suust välja tuleb, see möla hakkab resoneerima sahinana, just nagu mingi Cosmopolitaniga pühiks perset. Tekib ainus küsimus: tikud või tulemasin?
Nii inimesele kes mind ei tea, kui ka inimesele kellega olen koos kasvanud, võib mu selle postituse noot tunduda üllatavana, justkui hala teemal mida minu suust ei ootaks.
Kuid tõesti, kui ma lapsepõlves ja puberteetias olin läbivalt – ma ei tahaks öelda – klassi kloun, sest see on halvustava kõlaga, aga noh see ma olin. Ja see mulle siiralt meeldis. Ausalt meeldis, tundsin end kui kala vees, ja see on ilmselt osa mu iseloomust ka edaspidi, võimalik et kuni surmani, kuid mina olen sisemiselt muutunud, mõtlen asjadest veidi teisiti, ja tundub, et inimesed keda tean, eriti mu naissoost tuttavad, ei tundu nagu väga aduvat, et sorry, see et mul on kepike ei tähenda, et ma dirigent koguaeg olla tahan..
Lihtsalt see hetk, kui järjekordselt miski naine ütleb mulle
“Räägi midagi.”
Tekib mul tunne, et tahaks et mu järgmine samm viiks mind 400 meetrit maa sisemusse, kus kiirelt ja valutult fosiiliks muutuks.
Ja tänase päeva üks huvitavamaid lauseid mis ma kuulsin oli:
“Hoiakud selle kohta mis meile ei meeldi, ütlevad palju rohkem kui hoiakud selle kohta mis meile meeldib.”
Näete mida vanemaks saamine minuga teeb? Või siis õigemini: ei näe.
Jutt on blogimise aktiivsusest.
Also: mu plaan armusuhetest eemale hoida osutus üle ootuste efektiivseks. Poleks arvanud.
Aga lits, sa oled peast sõge.
Kas te olete kunagi mõelnud selle peale, et kui näiteks filmides on mingid sellised karakterid, kes lähevad täiesti segaseks kui neid nende armsam maha jätab või kui nad töölt vallandatakse, et just nimelt, alati see juhtub. Ma mõtlen, et neid kes käituvad normaalselt, neid nagu väga ei kajastata, ikka need kes pööraseks lähevad. Olgu film on halb näide, sest film ju teenib emotsiooni ja märuli pealt, aga mis ma öelda tahan, on et reaalelus kipuvad need inimesed kes segaseks lähevad, olema need kes maha jäetakse, või vallandatakse, mitte vastupidi.
Hakkasin selle üle mõtlema siis kui mõni päev tagasi ültramälus olles ühe mu sõbra ekstüdruk mulle öises vanalinnas kallale tuli. Continue reading
Lugesin just uuesti üle üsna põhjaliku interneti privaatsust käsitleva Delfi artikli ja silm jäi pidama eelviimasel lõigul:
“Väide, et Google’i põlvkond loobub privaatsusest ning elab meelsasti alastuses, ei ole usutav. Kui nende lapsed saavad murdeealisteks, kas nad aitavad siis neil internetti alasti pilte üles laadida või parandavad nende seksipäeviku kirjavigu? Või on nad pigem liigse info jagamise pärast mures? Ilmselt see viimane. Nad on oma õppetunni kätte saanud ja õpetavad oma lapsi lähtuvalt isiklikust kogemusest. “
Ilmselt jäi see lõik mulle silma kahel peamisel põhjusel:
1. olen ka mina saanud kätte oma õppetunnid, ebastabiilses puberteetia eas veidi liiga tundlikku info internetti läkitamise eest, mis on hiljem ülitugeva tagasilöögi ja väärtusliku õppetunni andnud. Kuigi jah, see õppetund on tagantjärgi pigem kokkuvõetav sõnadega: süüdi ei ole mitte see kes hakkama saab, vaid see kes vahele jääb – mis jällegi muidugi mõista on ilmne, kui see postitada oma avalikku blogi.. Aga see ei ole hetkel teema. Kunagi kauges tulevikus kirjutan sellest päris kindlasti väga põhjaliku ja arvatavasti ka huvitava lühijutu. Kuid nüüd olen targem ja teen asja anonüümselt, ning võibolla ka muinasjutu või muus fiktiivses võtmes.
Ja
2. Et mu õigekiri on nagu plutooniumi maias mees hambaarsti juures — Continue reading
Saatsin TV3′e just kirja ka, küsimuse ja osalt ka palvega, et kas nad näitavad seda tseremooniat oma kanalil.. Ootan vastuse ära, kui nad ütlevad ei siis proovin vb kanal 2′te ka, aga selle lükkaks esialgu edasi.. Kanal 2 annab mingi soolase bau-chicka-wau-wau sperma maigu juurde.
Kuigi Golden Globesi toimumisest ma ei tea, siis Underworldi 4. osa saab ehk ka varem minna vaatama, mulle ikka tuleb neid kirju, “salajaste” esilinastuste kohta..
Okei, kolmas põhjus lisandus just tänu sõbranna fb jagamisele:
Ma armastan seda kui muusika või kunsti õppejõud räägib mingist teosest kasutades ohtralt omadussõnu mida võib ise ka õpikust lugeda ja kui küsida neilt, et mis mõttes, või kuidas seda mõista, et asi on väidetud olema nii või naa, et kas on äkki võimalik, et asi oli hoopis noo, siis tuleb vastuseks vaid vaikus. Ja natukese aja pärast keegi kellel neokorteks on kuiv kui orava peer, vaatab su poole tüdinult ja kriiskab siis üle klassi, hääletoonil “keda huvitab!?” et “lähme edasi!” Ma mäletan oma esimest kirjanduse tundi oma uue õpetajaga, lootsin et hakkame tekstide ja luuletuste sisusi lahkama ja analüüsima, kes mida võis mõelda oma tekstiga.
Peale nelja aastat sain üle sellest ootusest. Ning hiljuti küsides muusika õpetajalt Straussi teose kohta, jõudsin lõpplikule järeldusele, et kool on ikkagi koht kus kopeerida raamatute ja õppejõudude teadmisi, ei midagi vähemat ega rohkemat.
Esimene kord kui mäletan, et mõtlesin pikemalt ruumi kui elukoha suuruse relatiivsuse üle, oli siis kui lõpetasin oma toa remondiga ja kolisin eramajja. Nüüd, kus mu naaber saab kohe-kohe oma uue maja 3. korruse või siis pööningu valmis laotud ja hakkab katust peale ehitama, tärkavad mul sellest inspireerituna jällegi mõtted.
Eramajas elades näen ma kogu elu-ruumi kui sellist, hoopis teistmoodi. Korteris elades tundsin nii mõnigi kord sellist kummalist surutust, sellist paratamatuse konstantset olemasolu. Sel hetkel tundus see konstant olema naaber, kuid nüüd mida aeg edasi, hakkab hoopis näima tegeliku põhjusena sellisele rõhutud olemise tundele hoopis fakt, et mida iganes ma ka ei oleks teinud, kui mis iganes tasemel ma ka enda peas rikas ei oleks olnud, ma ei oleks saanud ikkagi lihtsalt ühel päeval seina maha lõhkuda ja oma tuba pikemaks ehitada. Mis eramajas elades on täpselt vastupidi — mitte miski ega mitte keegi ei takista sind, kui oled vaid asja korralikult läbi mõelnud ja hankinud selleks vajaminevad vahendid.
Ja see, just nimelt see, ainuüksi põhimõtteline, ühest küljest väga kindel ja teisest küljest suhteliselt abstraktne vabadus, tundub mida päev edasi, seda rohkem pakkumas meelerahu ja isegi mõnu. Korteris elades ei mõelnud ma kordagi selle peale ja kui mõni kord isegi unistasin, et kui saaks mingi koormatäie raha, siis ostaks naabrid minema ja paneks kaks korterit kokku jms, aga selle mõtte hävitas tavaliselt momentaalselt kas ülevalt naabri petangi mäng või altnaabri lapse peksmine ja tolle läbi kurku voolava rögiseva hääle karjumine ja nutt. Kuigi võibolla peitus selliste mõtete seeme hoopis faktis, et elasin Maardus.. Võibolla, aga võibolla on see seotud hoopis inimese algse sisemise sooviga — olla vaba? Continue reading
