Mis värk sellega on?
Kui ma eile bussipeatusesse jõudsin, vaatas mulle sealt vastu üks kütkestav preili. Otseses mõttes – vaatas vastu. Ta seisis tagaseina ääres ja suhtkoht nurgas. Ma astusin katuse alla ja jäin temast meetri kaugusele. Seal oli veel üks naine minust vasakul, nii et mõtteliselt jagasime me kolmekesi igaüks omal võrdsel osal seistes paviljoni kolmeks.
Sel neiul olid pikad veidi lokkis juuksed ja tavapärane kilemantel-jope, ning väga ilus nägu. Ütlen kohe ära, et see ei olnud mingisugune kõhe jõllitamine. Lihtsalt, ta seisis seal, pööras mu poole ja jäi siis mind vaatama. Vastasin ta pilgule, kui raadiosaatja. Miski minuti või kaks vaatasime üksteist. Siis hakkas tal külm, ja ta astus bussipeatusest välja, hakates edasi-tagasi kõndima. Ma lähenesin nurgale, kus enne seisis tema, vaatamaks bussiaegu.
Buss tuli. Väike trobikond inimesi trügib bussi, me vaatame üksteist läbi treppidel askeldavate inimeste. Sisseminekuga ma ei kiirustanud, tahtsin ta prinke tuharaid ja jalgu imetleda. Banaalselt aus, kas pole? Kaunikujuliste tuharatega näitsik selline – Oh yes, she was!
Sisenesin bussi eelviimasena. Kuna olin mitu tundi koolis istunud, eelistasin tavapäraselt seisukohta. Olgu, tegelikult olin ma autopiloodil ja sisenesin siis kui mu mentaalsöök (jumala eest..!) mind ustest sisse juhtis.
Seisin kõige vasakpoolsemasse äärde seisukohtadest ja tüdruk kellele ma peale kirglikku seksi pannkooke tahtsin teha, istus teiselepoole seisuala, näoga minupoole. Me silmside jätkus. Kuni üks suurtkasvu lohh meie vahele tuli seisma. Nägin, et tüdruk isegi üritas korraks ennast temast mööda kallutada, et mitte mind ära kaotada, aga tulutult ning siis lisandus veel mõni inimene sinna ja blokaad oligi loodud.
Ning siitkohalt tulebki küsimus: Mis kuradi jura see selline on? Miks mulle tundub, et see kui ta lihtsalt astuks paar sammu minu poole, kukkudes põlvili ja enne täitsa näoli kukkumist suudaks vaid kinni haarata mu jäigast türast, oma suuga muidugi, et ainult sellisel juhul oleks kõik eetiline ja hea tavaga kooskõlas, ning ma ei tunneks ennast kui miski kahtlase veidriku või sarivägistajana kes on nii meeleheitel, et püüab juba suvalistega kontakti astuda? Kust kohast tuleb selline ühiskondlik mentaliteet, et kainespeaga “kuskil tänaval” ei ole sobilik esteetilise soojätkamisühendiga tutvust alustada? Sest, oleme ausad, sellisena näeb teda ju minusse kodeeritud evolutsiooni suurplaan.
Seeme sisse,
laps välja,
high-five
ja “oli tore!”
Samaaegselt, kui mõned ühiskonnakriitilised munnpead hurjutavad rõõmuseksuaale, viidates neile kui igatpidi rõvedatele ja mingil põhjusel ultrafekaalikaevuritele, peab üldine ühiskondlik moraal täitsa normaalseks, seda kui mees ja naine kohtuvad, sebivad ja rajavad ka ühise tuleviku, tänu sellele, et on endeid nii mällu joonud, et kukuvad kui kaardimaja esimesed 2 kiiruga pandud kaarti üksteise peale, faking sprotid raisk. Ja veel kiiruga pandud.
[foto: siit]